Las ma ütlen sulle midagi, ema,
kes sa võiksid olla mu tütar
või tema tütar.
Emad, te olete imepuud.
Te okstelt nõrgub piima ja mett
ja igapäevast leiba.
Te olete soojus ja valgus ja varjumahedus.
Te olete värav olematusest igiolevasse.
Te kannate endas unelembust
ja elu kirkust.
Teist sünnivad esimesed sõnad ja teod,
ka need, millest ükskord saavad viimased.
(Silvia Rannamaa)
